Ajalugu

Judo looja JIGORO KANO sündis 29.oktoobril 1860 Mikage väikelinnas Hyogo Prefektuuris. Noorena oli J.Kano kidura kehaehitusega füüsiliselt nõrk nooruk (ka täiskasvanuna ei ületanud ta kehakaal 48kg).
J.Kano oli veendunud, et toore jõu vastu saab vaid meisterlikkusega ning otsustas hakata tegelema võitluskunstidega. ta õppis jiu-jitsut erinevate meistrite käe all. Kano esimene õpetaja oli sensei TEINOSUKE YAGI. Igal jiu-jitsu stiilil olid omad traditsioonid ja saladused, mis olid korjunud sajanditega ning neid säilitati kiivalt võõraste eest. Põhiliseks oskuseks nende võtete puhul oli osata kahjustada vastase eluliselt tähtsaid organeid ja närvikeskusi. Tol ajal lõppesid paljud võistlused tihti tõsiste traumadega ning ka surmajuhtumid polnud haruldased.

18 aastaselt alustas ta treeningud sensei HCHINOSUKE FUKUDA koolis (jiu-jitsu stiil TENSHIN SHINYO RYU). Jigoro Kano osutus andekaks õpilaseks ja ta omandas mitme jiu-jitsu stiili baastehnikad. Õppides Tokyo Ülikoolis oli Jigoro Kano sensei IIKUBO õpilaseks (stiil KITO RYU). Kuna võitlused lõppesid tihti raskete traumadega viis see Jigoro Kano mõttele panna alus uuele võitluskunstile, mis oleks vähem ohtlik. Ta asus välja töötama sellist enesekaitse süsteemi, mis omaks sportlikku iseloomu ja sisaldaks kõige efektiivsemaid võtteid erinevatest võitlusviisidest. Väga suurt abi Jigoro Kanole osutas saksa arst Erwin Baltz, kes J.Kano palvel määras kindlaks erinevate võtete ohtlikkuse inimorganismile. Uude süsteemi korjusid ainult need enesekaitse võtted, mis osutusid kõige efektiivsemateks ning vähem ohtlikeks. Jigoro Kano nimetas oma süsteemi JUDOks. Judot võib tõlkida kui “pehme tee”.

EISHOJI TEMPEL, kus 1882.a Jigoro Kano asutas esimese judokooli KODOKAN. Kano ehitas oma süsteemi üles kolmele põhitehnikale: NAGE-WAZA (heitetehnikad), KATAME-WAZA (maas tehnikad), ATEMI-WAZA (julgestus, enesekaitse). NAGE-WAZA põhines jiu-jitsu stiilil KITO-RYU, kus kasutatakse palju püsti tehnikaid (TACHI-WAZA), veeremistehnikaid, nn ohverdustehnikad (SUTEMI-WAZA). Püstitehnikad jagunesid omakorda: TE-WAZA (käetehnikad), KOSHI-WAZA (puusatehnikad) ja ASHI-WAZA (jalatehnikad).
SUTEMI-WAZA ehk veeremistehnikad jagunesid kahte ossa: MA-SUTEMI-WAZA (veeremisega taha) ja YOKO-SUTEMI-WAZA (veeremisega küljele). J. Kano maastehnikad ja enesekaitse olid orienteeritud jiu-jitsu stiilile TENSHIN SHINYO RYU. Siin olid OSAEKOMI-WAZA (kinnihoidmistehnikad), SHIME-WAZA (kägistamistehnikad) ja KANSETSU-WAZA (küünarliigese valu tehnikad). Jigoro Kano nägi ette, et kõrgema vöö omanikud peavad teadma ka elustamisvõtteid KAPPO.
Uus süsteem ei saavutanud kohe populaarsust. Neli aastat kestis võitlus jiu-jitsu ja teiste vanade koolide kasvandikega. 1886 oli läbimurde aasta. Vaidlus otsustati avaliku võistlusega. Tatamile tulid 15 Jigoro Kano kasvandikku ja nende vastu astus sama palju teiste koolide kasvandikke. 13 judokat sundisid oma vastased alistuma ja 2 kohtumist lõppesid viigiga. See oli judo täielik triumf. Peab aga märkima, et natuke oli mängus ka Kano poolset kavalust. Nimelt võisteldi Jigoro Kano ehk judo reeglite järgi, mis andis suure eelise tema õpilastele.
Jaapani haridusministeerium tunnustas judot kui üldist noorte füüsilise ettevalmistuse süsteemi. Üle kogu Jaapani avati Kodokani kooli filiaale, mis veelgi kindlustas uut spordiala.

1889. aastal reisis Jigoro Kano Euroopasse ja Ameerikasse, et tutvustada ja propageerida uut ala. Euroopas võeti judo vastu küllaltki jahedalt. Siin olid sel ajal moes teatraliseeritud tsirkuseetendused klassikalises ja vabamaadluses. Tänu laialdasele reklaamile oli Euroopas populaarne ka jiu-jitsu. Tänu Jigoro Kano ja ta õpilaste visadusele avati nii Euroopas kui ka Ameerikas Kodokani kooli filiaale. Sensei GUNJI KOIZUMI, 7.dan, läks 1918. aastal Suurbritanniasse ja avas Londonis kooli BUDOKWAI. Sensei MIKINOSUKE KAWAISHI, 7.dan asus 1922 Prantsusmaale. Ta on ka üks judo katade loojaid.
Jigoro Kano tegi Euroopasse kokku 8 reisi. ta suri 4.mail 1938.a merel, tagasiteel Euroopast Jaapanisse 78 aasta vanuselt. Selleks ajaks oli Kano nimi spordimaailmas juba laialdaselt tuntud. Ta oli Jaapani Olümpiakomitee president, esimene Aasia esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees (ROK-is). Jigoro Kano oli ka Jaapani Kergejõustiku Liidu president.

Jigoro Kano teed jätkas tema poeg RISEI KANO, kellest sai kaasaegse sportliku judo üks koloriitsemaid kujusid. Tema tegevuse raskuspunkt oli pärast Teist maailmasõda, kui Euroopat haaras kinofilmide ja raamatute laine, kus peategelased said kergesti jagu oma arvukatest vaenlastest idamaa võitluskunstide abil. Saates oma spetsialiste piiri taha jälgiti Kodokanis väga tähelepanelikult, et säiliksud selle kooli head traditsioonid. .

1948.a loodi Pariisis Euroopa Judoliit
1951.a alustas oma tegevust Rahvusvaheline Judoföderatsioon, mida asus juhtima Risei Kano.
1956.a toimusid Tokyos esimesed maailmameistrivõistlused judos. Võisteldi ainult ühes kaalus. Esimeseks maailmameistriks tuli jaapanlane SOJI NATSUI. Ka järgmisel, 1957.a MM-il ei saanud keegi talle vastu.
1958.a sai tuntuks veel üks Jaapani judokas, KODJU SONE. Esialgu olid jaapanlased endi võitmatuses nii kindlad, et esimestel võistlustel ei viidud sisse isegi erinevaid kaalukategooriaid. Samal ajal aga kasvas üha rohkem eurooplaste meisterlikkus.
1959.a tunnistati judo ametlikult olümpiaalaks XVIII olümpiamängudel, mis pidid toimuma 1964.a Tokyos.
1961.a Pariisi MM-il tabas jaapanlasi külm dušš. Võitjaks tuli hollandlane ANTON GEESING. Seejärel tehti ettepanek võistelda erinevates kehakaaludes: -68kg, -80kg ja +80kg ning absoluutses kaalus, kus võisid osaleda kõik, sõltumata kehakaalust.
1964.a Tokyo olümpiamängudel võitsid jaapanlased küll 3 kuldmedalit, kuid kaotasid kõige prestiižikamas kaalus, absoluutses, kus võitjaks tuli ANTON GEESING.
Kaasajal on judos juhtivateks maadeks Aasiast Jaapan, Korea, Hiina. Ameerikast Brasiilia, Kuuba, USA. Euroopast Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania (naised), Holland, Venemaa.
Jigoro Kano pidas judot vaatamata sellele, et talle anti sportlik suund, siiski jiu-jitsu üheks stiiliks. Kaasaja judo ei ole enam võitluskunst, vaid võistlusala, spordiala. Tänapäevane judo on tegelikult jagunenud kaheks. KODOKAN – see on judo võistlusalana ja JUDO-HANMI, mis püüab säilitada judot traditsioonilisel kujul, sellisena nagu ta omal ajal loodi.
Lihtinimesel on judot jiu-jitsust üsna keeruline eristada. Erinevuseks on, et JUDO-HANMIs on keelatud valuvõtted silmadesse, suule, ninale, näppudele, samuti kõrvadele. Keelatud on ka kägistamine kätega. Kägistamine on lubatud vaid kimono abil. Löögi ja heite suhe on JUDO-HANMIs 2:3. JUDO-HANMIs on tehnikad klassikaliste Jaapani relvadega ja katad. Võitluses ei ole tähtis mitte võit, vaid oma oskuste laialdane demonstreerimine. Seda traditsioonilist judot, JUDO-HAMNIt loetakse käsivõitluses väga efektiivseks ning teda kasutatakse Saksa, Hollandi, Belgia, Prantsuse jt riikide politseiüksustes kõrvuti jiu-jitsuga. Judos on ka veel kolmas suund – JUDO-DO, mida viljeldakse vähestes riikides. See on paaris katad, mida teostatakse kas suure trummi või metronoomi saatel. Partnerid teavad täpselt liikumisi, seda on võrreldud ka tantsuga. JUDO-DOs imiteeritakse heidetesse sisseminekut ja väljatulekuid ning heiteid. Judo-DO on stressi maandamise üks efektiivsemaid mooduseid.

KODOKANI JUDOINSTITUUT valmis 1984. aastal. Aadress: 1-16-30, Kasuga, Bunkyo-Ku, Tokyo 112 Japan.Kodokanis asub 6 dojot:
Peadojo – 4 tatamit, 420 matti
Kooli dojo – 2 tatamit, 240 matti
Rahvusvaheline dojo - 3 ruumi, 192 matti
Naiste dojo – 2 tatamit, 240 matti
Poiste dojo – 2 ruumi, 114 matti
Spetsiaalne dojo

Kodokanis paikenvad korruste kaupa:
Keldrikorrus – kohvik, konverentsisaal
1. korrus – kauplus, parkla, pank
2. korrus – raamatukogu, konverentsi ruumid, Kano Memorial Hall, Judo Ajaloo Muuseum, õppe- ja teadusliku töö ruumid
3. korrus – hotell ja puhkeruumid treeninglaagrite jaoks
4. korrus – 7 riietusruumi
5. korrus – 3 dojot
6. korrus – 2 dojot
7. korrus – peadojo